Narva–Tallinna maanteel sõites on Kõrkküla lähedal raske mitte märgata ebatavalist ajaloolist vaatamisväärsust. Vaid mõne meetri kaugusel teest seisab vana paekivist rist.
Risti külgedel on säilinud kaks raidkirja — saksa ja vanavene keeles. Tekst on aja jooksul tugevasti kahjustunud, kuid selle sisu on õnnestunud taastada.
Saksakeelne raidkiri teatab:
„4. veebruaril 1590 tapeti venelaste rünnaku ajal Rootsi laagrile auväärne mees Vassili Rosladin.”
Filoloog Aleksei Gippiuse taastatud vanavenekeelne tekst kõlab järgmiselt:
„Aastal 7198, Pelusiumi Isidori mälestuspäeval, 4. veebruaril, tapeti selles paigas Jumala sulane Vassili Rosladin, Vladimiri poeg.”
Rist on Malta risti kujuline. Vanavenekeelse raidkirjaga külg on suunatud itta.
See ei ole haud, vaid mälestusrist
Risti all ei ole matmispaika. Venemaal nimetati selliseid riste mälestusristideks. Neid püstitati inimeste hukkumispaikadesse, eriti teede äärde ja lahinguväljadele.
Ristile märgiti tavaliselt hukkunu nimi, et teekäijad saaksid tema hinge eest palvetada. Tõenäoliselt püstitasid Vassili Rosladini mälestuseks risti tema sugulased.
Kuid tekib küsimus: miks viibis vene aadlik Rootsi laagris ja võitles Vene sõjaväe vastu?
Vene aadlikud Rootsi teenistuses
Selle loo asjaolude mõistmiseks tuleb pöörduda tagasi Liivi sõja sündmuste juurde.
Rootsi vägede eduka tegevuse järel oli Ivan Julm 1581. aastaks kaotanud suurema osa oma Liivimaa valdustest. Rootslastel õnnestus Vene väed Liivimaalt välja tõrjuda, kuid kõik vene aadlikud ei lahkunud piirkonnast.
1584. aastal mainivad Rootsi allikad Rootsi teenistusse astunud Nasakinite, Baranovite, Golovatšovite ja Rosladinite aadliperekondi.
Teenistuse vahetamise põhjused võisid olla erinevad. Ühed põgenesid Ivan Julma repressioonide eest, nagu näiteks vürst Andrei Kurbski. Teised ei julgenud pärast linnuste loovutamist Venemaale naasta, sest neid võidi süüdistada reetmises. Kolmandad soovisid säilitada oma valdused Liivimaal, millest oli pikkade sõja-aastate jooksul saanud nende uus kodu.
Pärast Ingerimaa vallutamist Rootsi poolt 1617. aastal järgnes uus vene aadlike Rootsi teenistusse astumise laine.
Rootsi õukonnas kasutati vene aadlike kohta sõna „bajoor”, mis pärineb arvatavasti venekeelsest sõnast „bojaar”. Enamik neist ei kuulunud siiski suurte bojaaride hulka. Peamiselt olid nad väikemaaomanikest aadlikud.
Kolm venda Rosladinit
Rootsi allikate järgi saabusid 1582. aasta juunis Venemaalt Narva kolm venda Rosladinit — Pjotr, Fjodor ja Vassili. Nad astusid tuntud Rootsi väejuhi Pontus De la Gardie teenistusse.
Nende Venemaalt lahkumise täpne põhjus ei ole teada.
Vene ajaloolane S. B. Vesselovski oletas, et Pjotr Rosladin võis olla vojevood Vassili Vassiljevitš Rosladin-Kvašnini nõbu. See vojevood osales Liivi sõjas: 1558. aastal oli ta vasaku käe polgu teine vojevood, 1561. aastal juhtis vägesid Rakveres ja 1563. aastal osales Polotski vallutamises.
Opritšnina ajal, aastatel 1570–1573, hukati Vassili Vassiljevitš Rosladin-Kvašnin Ivan Julma käsul. Vürst Andrei Kurbski sõnul hukkusid vojevoodi kaks nooremat venda Saksa Liivimaal.
Andmeid selle kohta, kas neil oli lapsi, ei ole säilinud. Vene aadli sugupuuraamatus „Sametraamat” ei mainita Pjotr Rosladinit ega tema vendi. Vesselovski arvates võidi ebasoosingusse langenud suguvõsade esindajate nimed sugupuukirjetest välja jätta.
Võimalik, et just kogu Rosladinite perekonda tabanud ebasoosing ajendas vendi Rootsi teenistusse astuma.
Maavaldused Eestis ja Rosladinite seisund
Esialgu said Rootsi teenistuses olnud vene aadlikud rahalist palka. Alates 1584. aastast hakati neile eraldama maid Eestimaal ning hiljem ka Rootsis, Soomes ja Ingerimaal.
Alguses asusid valdused sageli saartel, peamiselt Hiiumaal. Tõenäoliselt eelistasid Rootsi võimud hoida endisi Vene alamaid Venemaa piirist kaugemal.
1586. aasta Eestimaa maarevisjoni dokumentides mainitakse, et Vassili Rosladinile kuulus maatükk Hiiumaal. Need maad oli ta saanud Pontus De la Gardielt ja Rootsi kuningalt Johan III-lt.
Pärast Hiiumaa naasmist Rootsi kuninga otsese valitsemise alla 1589. aastal anti vene bajooridele valdusi mujal Eestimaal, sealhulgas Läänemaal.
Teisele Rootsi teenistuses olnud vene aadlikule, Kessari Baranovile, kuulus Läänemaal Väike-Keskküla. Tema auks hakati küla nimetama Kasariks. Tänapäeval kannab seda nime ka Lääne-Eesti suurim jõgi — Kasari.
1590. aastal sai Pjotr Rosladin, kes oli selleks ajaks Rootsi sõjaväe kolonel, kuningalt maid Lihula läänis. Sinna rajas ta Väike-Rõude mõisa.
Ilmselt oli Pjotr abielus Anna Nasakinaga, samuti Rootsi teenistusse astunud Leonti Nasakini tütrega. Rootsi Riigiarhiivis leidub andmeid, et vendadele Rosladinitele läänistati Läänemaa lõunaosas asunud Järise ja Saue külad.
Samuti on teada, et 1589. aasta oktoobris viibis Vassili Rosladin koos nelja kaaslasega Lihulas.
Lahing Kõrkküla lähedal
1590. aastal lõppes Rootsi ja Venemaa vaheline vaherahu. Tsaar Fjodor Ivanovitši ajal riiki tegelikult juhtinud Boriss Godunovi käsul alustas Vene sõjavägi sõjakäiku, et tagasi vallutada Liivi sõjas kaotatud linnused.
Sõjakäigu sihtmärkideks olid Korela, Orešek, Koporje, Jam, Ivangorod ja Narva.
1590. aasta jaanuaris liikusid Vene väed tsaar Fjodor Ivanovitši juhtimisel Novgorodist Jami suunas. 27. jaanuaril vallutati linnus. Seejärel suundusid põhijõud Ivangorodi ja Narva poole.
Narvat ja Ivangorodi kaitses umbes 1600-meheline Rootsi garnison Karl Horni juhtimisel. Lisaks paiknes läheduses ligikaudu 5000 sõdalasest koosnev Rootsi välivägi Göran Boije juhtimisel.
Saanud teada venelaste suurest arvulisest ülekaalust, jättis Boije Narva ette väikese väesalga ning taandus põhijõududega Koila külla, mis asub Rakverest umbes 25 kilomeetri kaugusel.
Vene eelväepolk vürst Dmitri Hvorostinini juhtimisel lõi Narva all Rootsi tõkkeüksust ja jätkas liikumist Eestimaa sisemusse.
4. veebruaril sai Göran Boije teate kuni 10 000-mehelise Vene väesalga lähenemisest. Rootsi väejuht liikus vastasele vastu. Kõrkküla piirkonnas toimus lahing, mis lõppes rootslaste võiduga.
Boije sõnul jälitasid rootslased taganevaid venelasi umbes kolme miili ulatuses Aa mõisani ning võtsid vangi palju venelasi ja tatarlasi.
Kuid ka Rootsi sõjavägi kandis kaotusi. Hukkunute hulgas olid Hans Maydell, Otto Wrangel ja Vassili Rosladin.
Ei ole täpselt teada, kas Vassili hukkus lahingus või langes vangi. Kui ta sattus venelaste kätte, oli tema olukord oma riigi vastu teeninud mehena tõenäoliselt äärmiselt raske.
Narva ja Ivangorodi piiramine
Samal ajal alustas Vene sõjavägi Narva ja Ivangorodi piiramist. Vene väed tulistasid 17 päeva jooksul Rootsi kindlustusi ja lõid Narva müüridesse mitu läbimurdu.
18. veebruaril alustasid streletsid linna tormijooksu. Rootslastel õnnestus rünnak tagasi lüüa, kuigi garnison kandis suuri kaotusi.
Mõistes, et piiramise jätkumine võib viia allesjäänud kaitsjate hukkumiseni, nõustus Narva komandant läbirääkimistega. 25. veebruaril 1590 sõlmiti Vene laagris aastane vaherahu. Selle tingimuste kohaselt tagastati Venemaale Ivangorod, Koporje ja Jam.
Vendade Rosladinite saatus
Vendade lugu jätkus veel mitu aastat.
1591. aasta talvel ületas Rootsi väejuht Moritz Grip Narva jõe ja tungis Vene aladele. Tema sihiks oli Novgorod. Karmide ilmaolude tõttu ei suutnud Rootsi sõjavägi aga varustamist korraldada ning oli sunnitud taganema.
Tagasitee kujunes katastroofiliseks: suur osa väest hukkus külma ja nälja tõttu. Nende hulgas, kes sõjakäigult tagasi ei tulnud, oli Fjodor Rosladin.
Rootsi ülemleitnandi Johan de la Blanque’i kirjas teatatakse, et Fjodor suri 1591. aasta märtsis Rootsi väesalga tagasipöördumisel Eestimaale. Samas kirjas mainitakse ka Rootsi bajooride Vassili Nasakini ja tema poegade ning Grigori ja Menšov Baranovi sõjalisi teeneid.
Järgnevatel aastatel jätkusid piirialadel Vene ja Rootsi väesalkade kokkupõrked. Pärast Rootsi kuninga Johan III surma sõlmis tema poeg Sigismund III Vasa Venemaaga ajutise rahu.
Sõda lõppes lõplikult 1595. aasta mais sõlmitud Täyssinä rahulepinguga. Pooled kuulutasid välja „igavese rahu”, kuigi hilisemad sündmused näitasid, et see ei kestnud kaua.
Pjotr Rosladini täpne surmaaeg ei ole teada. 1608. aastaks oli ta tõenäoliselt juba surnud: Rosladinite Väike-Rõude mõis anti teisele omanikule.
Fritz Rosladin
1600. aastal lapsendasid Pjotr ja Anna Rosladin rootsi poisi, kes sai nimeks Fritz Rosladin.
Fritz tegi kiiret sõjaväelist karjääri. Juba enne kolmekümnendat eluaastat sai ta Rootsi sõjaväe koloneliks ning 1625. aastal tõsteti ta Rootsi aadliseisusse.
1628. aastal hukkus Fritz Rosladin Stralsundi kaitsmisel. Pärast tema surma katkes Rosladinite meesliin Rootsis.
Tee ääres säilinud mälestus
Tänapäeval meenutab Kõrkküla lähedal asuv mälestusrist vähetuntud peatükki Eesti ja Liivi sõja ajaloost. See jutustab nii ühe inimese hukkumisest kui ka kahe riigi ja kahe sõjaväe vahele sattunud vene aadlike saatusest.
Rist on seisnud tee ääres juba üle nelja sajandi. See ei tähista hauda, kuid hoiab alles mälestust inimesest, kes hukkus just selles paigas.
Angelio suhtub hoolivalt Eesti ajaloolistesse kalmistutesse, mälestistesse ja mälestuspaikadesse. Ida-Virumaa vanade kalmistute kohta saate rohkem teada ja hauahooldust tellida veebilehel angelio.ee.